Ärge ehmatage, palun! Minuga on kõik korras, minu perega, sõpradega on kõik korras.
Kuid avastasin end seda mõtet sel nädalal paaril korral väga realistlikult peas hekseldamas.
- Jah, ilmselgelt ja ausalt on selle katasülaatoriks olnud meid tabanud eriolukorra tõsidus ja suur teadmatus ja abitus sedavõrd suurde protsesside kulgemise keskel olles.
- Jah, elu on mind ennast mõnel korral pannud vaatama sõna otseses mõttes minu isikliku surelikkusega tõtt.
- Jah, täna sõpradega õue-kohtingul sai 1 meist teate, et talle tuttav noor 45-aastane inimene on ootamatult lahkunud. Nüüd on see teade uudistes ka laiemalt ja puudutab paljusid.
Teate, ma olen optimist ja ka naiivne sealjuures nii mõneski asjas.
Aga vahel on vaja mõelda, kuidas on siis, kui minu aeg saab otsa. Kuidas ma elan täna ja kuidas see mõjutab seda, mis saab homme ja aastate pärast:
- Kas ma täna elan nii, et minu lähedased saavad minuta eluga edasi minna võimalikult sujuvalt ja ilma selleta, et nad seisaksid teadmatuses, infosulus, peaksid omavahel arutama teemasid, mis ei ole lihtsasti kokkulepitavad ja üheselt lahendatavad?
- Kas ma hoolitsen enda eest mõeldes, et see pole oluline ainult minu, vaid ka teiste pärast, kelle elu täna minus oleneb – minu lapsed, minu eakad vanemad?
- Kas ma hoidun tühjast tülist, intriigidest, mõttetutest lahingutest?
- Kas ma tarbin seda, mida ma päriselt vajan (jah, ka väike preemia kulub vahel ära) ega kuluta, raiska, ruineeri keskkonda ja loodust? Sealjuures ei kuluta raha, mida mul tegelikult ei ole…
- Kas ma tegelen asjadega, mis on mulle jõukohased ja meeldivad (või olen võtnud liiga suure ja mind aeglaselt haigeks tegeva vastutuse või rolli, mis toob välist hiilgust sisemise rahu hinnaga)?
- Kas ma hoolitsen suhete eest: märkan, toidan, hoolin. Näiteks võtan toru ja helistan selle asemel, et visata voodisse pikali arvuti kõhu peal, “sest ma praegu ei viitsi rääkida.”?
- Kas ma andestan? Kas ma palun vabandust, kui olen eksinud või haavan kedagi tahtmatult?
- Kas ma usaldan elu ja ei ela lootuses, et tuleb 1 päev kunagi-kusagil-millalgi, kus ma elan nii, nagu tegelikult elada tahan?
On karm aeg. See toob kaasa muutused. Paratamatud muutused.
Kas poleks päris hea ise ennetavalt mõelda, kuidas on siis, kui….?
Ikka naiivse optimismiga
Annika