Minu 11-aastane poeg on teist aastat pühendunud metallitööle. Alguse sai see kooli juures toimuvast huviringist ning seal end noor meister iganädalaselt end teostab.
See aga ei ole minu seekordse loo põhisõnum, vaid vajalik taustainfo.
Rääkida tahan seekord sellest, kuidas meie – täiskasvanute – märkamine, tunnustamine, usk ja tugi väikeste inimeste eludes märgilist rolli mängib.
Hendrikul on õnn, et Vanalinna Hariduskolleegiumis on tal imelised juhendajad metalliringis. Krista on minu arvates Hendriku elus just selline meister, keda iga suure unistusega õpipoiss-sell oma ellu unistab. Lisaks kästiööoskustele jagab Krista hoolt ja tähelepanu. Mis eriti tähtis – tunnustab ja julgustab.
Olgem ausad, koolis ei ole lihtne. Õppimine on pingutust nõudev töö. Kõik, mida lastelt oodatakse, ei ole kõikidele ühtviisi ei jõukohane ega huvipakkuv.
Sellest, kuidas meie täiskasvanud pingeridu koostame; lapsi omavahel ja üksteisega võrdleme; pahatihti süüdlasi otsime ühiste lahenduste asemel, tuleb teine lugu.
Nii on selle päris minu asja leidmine suur rõõm! – Ning ma näen, kuidas see mõjutab 11-aastast poissi väga mitme moel.
Näiteks:
1. Ta ei tee ühtki läbikaalumata ostuotsust, sest eesmärk on koguda raha oma metallitöönurga loomiseks.
2. Tulenevalt punktist 1 ei teki enam teemat, et kord nädalas võiks ju olla patustamise päev ja kotti ei maandu enam krõpsupakk ega kommikott.
3. Lapsed ei ole head keskendujad? Nad oleks igal võimalusel nutiseadmes? – Ei! Igal võimalusel nokitseks oma metallitöid! Olgu vaid selleks võimalus ja metalliring südaööni avatud.
4. Ta mõtestab meistriks olemist, teab, et see nõuab aega, pühendumist, teadmisi, kogemusi. See ei juhtu ruttu – vastupidiselt “next level” põlvkonna ootustele.
5. Ta teeb kingitused valmis ise – viimased jõulu-, sõnnipäevakingitused on kõrvarõngad, sõrmused, rinnamärgid, kausid, lauadekoratsioonid.
6. Ta soovib, et me kutsume õpetaja Krista meie pere sündmustele 
Üks väga oluline uus samm sai teoks just eilse seisuga. Hendriku loomingu tulemusel valmis minu sünnipäevaks sõrmus, mida igapäevaselt uhkelt ja vaimustunult kannan. Võite mõelda, et “ema asi”.
Aga. Minu sõrmust nägi mu armas tuttav ja mõttekaaslane GraceFit looja Shalini. Shalini soovis endale samasugust ning kuna tal oli just sünnipäev, siis valmis esimest korda ehe, mis liikus meie perest väljaspoole.
Oluline selles loos on see, kuidas Shalini Hendrikule oma tänu, tunnustust ja usku tema tulevikku peegeldas. Ta võttis aja, et salvestada video oma mõtetega.
Hendrik ei pane pahaks, et jagan: Me vaatasime ja mõlemid pühkisime pisaraid.
Meie suured inimesed saame oma sõnade ja tegudega teha väikeste inimeste jaoks väga palju!
Märkame ka muud lisaks headele õpitulemustele või meile meelepärastele hinnetele koolis.
Kutsun Sind mõtlema, kes on see väike inimene, kes Sinu sõnadest, tegudest, usust ja tähelepanust täna võiks saada just selle sooja tuule tiibadesse, mis teda pikalt ja kaugele kannab. Otsi ta üles ja tee seda kohe!
Aitäh Sulle!