„Ma pean seda veel viimistlema.“
„See toit ei ole ikkagi veel 100% tervislik.“
„Nende peres on isa ikka palju rohkem lastele pühendunud.“
„Tema ema saab töötada kodus ja olla laste jaoks peale kooli alati olemas.“
„Ma oleksin ikkagi võinud veel parema mulje jätta.“
Tuttav tunne? – Pidev ihalus ja pürgimus olla veel parem, targem, mõjusam, kenam. Püsiv näriv tunne, et äkki see, mis tegin, valmistasin, välja pakkusin või saatsin ei olnud piisavalt hea.
Kohtudes inimestega väga erinevas keskkonnas ja teemade sees, olen viimasel ajal märganud, et rahulolematus iseendaga just selles fookuses, et veel ei ole miski „piisavalt hea“, on liigagi levinud.
Selle tunde juured peaasjalikult ulatuvad selleni, et me võrdleme end teistega. Ja see on libedaim võimalikest teedest. Esiteks ei tea me, mis on päriselt teise pere argipäev ega saa olla kindlad, et kaasesineja seminaril oma sõnumiga publikuni meist paremini jõudis. Lisaks on alati keegi kuskil, kes on meist parem kokk, pühendunum treenija, kogenum juht või veenvam spetsialist.
Siinkohal tsiteerin head tuttavat ja inspireerijat Sigridit Oma Perest, kes ütleb perede kohta kuldsed sõnad: „Lapsed ei ole vaja ideaalseid vanemaid. Laps vajab vanemaid, kes on piisavalt head.“ Lisan – piisavalt head täna, selles olukorras, asjaolusid arvestades.
Nii et, anna endale võimalus nautida elu juba täna, teades, et oled siin ja praegu absoluutselt 100% „PIISAVALT HEA“!