Elu on habras.
Tean seda oma isiklikust kogemusest, sest olen paar korda elus sõna otseses mõttes surmaga silmitsi seisnud. Seisnud, tegutsenud ja saanud uue võimaluse elada ja tunda rõõmu igast elatud päevast.
Tean seda, kui kuulen lähedalt või loen meediast mulle kaugemale jäävatest lugudest, kus pisikestest eakateni vajavad abi, et saada veel üks võimalus hommikuti ärgata ja õhtuti rahulikult magama minna.
Tean lugusid, mis raputavad oma ebaõiglusega ning miljoni küsimusega: Miks? Miks tema? Miks nii noorelt? Miks peavad lapsed elama emata? Isata? Miks nii äkki? Mida oleks saanud teha? Mis oleks võinud olla? – Nii palju, kui küsimusi, on ka puuduvaid vastuseid.
Paar päeva tagasi kuulsin loo 30ndates naisest, 2 lapse emast, kes hommikul ei ärganud. Ta oli jäänud igavesele unele, ootamatult, ette teadmata. Ma hoian end, et mitte sellesse liialt sisse minna oma südant kaotades ja kulutades sel määral, et seda enam taastada ei saa. Võtan siit selle osa, mis ütleb mulle väga selgelt, et mitte midagi ei ole kindlat enne, kui see on kindel. Enesestmõistetav ei ole tervis, suhted, töö, helge tulevik. Ainus, mis on – ja andke andeks need, kes te siin lugemise lõpetate, sest see on liiga klishee… – on hetk, siin ja praegu.


Hetk, kus me saame kallistada lähedasi.
Hetk, mil me saame vastata oma eakate vanemate kõnedele ka keset tihedat tööpäeva või olulist kohtumist.
Hetk, kui me ei tee suurt numbrit lapse ebaõnnestunud tunnikontrollist ja rõõmustame temaga koos, et sõpradega oli tore õues mängida.
Hetk, mil me otsustame lahkuda töökohalt, kus meid ei väärtustata.
Hetk, kui me ostame kuuma tee ja värske kaneelisaia võõrale inimesele, kellel selleks raha ei ole.
Hetk, kui me mõistame, et meie elu täna on meie harjumuste ja hoiakute tulemus ning kui me tahame õnnelikke hetki juurde, siis me saame oma harjumusi ja hoiakuid ise muuta.
Elu on habras. Olen täna oma elu eest väga tänulik.
Helistasin emale, leppisin tädi juurde Viljandisse külaskäigu kokku, mõtlesin välja, kuidas koduseid õhtul üllatada, tundsin rõõmu oma tööst. Ma olen terve, ma olen parimas keskeas, mul on võimalus.
Soovin, et ka Sina naudid oma võimalust. Oma hetki.
Teadlikkust ja tahtmist Sulle selleks!
Foto: birgitvisuals.com