Kolmas lugu sarjast “Naturaalne naine” sellest, et vahel mulle tundub, et ma olen lapsevanemana ebaõnnestunud. Inspireeritud meigita must-valgest fotosessioonist “Naturaalne naine” birgitvisuals.com

Mul oli suurepärane plaan kirjutada kolmas lugu sellest, milline vägev ja väeline naine on minu ema. Aga usun, et ema mõistab veel kõige paremini, et mõte “Inimene teeb plaane, jumal naerab.” toimib oma imelisel ja mittemuutuva moel meie eludes.
Seega, minu naturaalne lugu on aus ülestunnistus sellest, et on hetki – ja täna oli neist 1 – kus ma tunnen, et olen emana ebaõnnestunud.

Ma seisin täna keset tänavat ja nutsin. Pisarad jooksid, õlad vappusid, kurbus oli nii suur ja halvas kogu mu keha, et mõistus sel hetkel lakkas töötamast. Teoorias tean seda seisundit ju imehästi, kordi ja kordi olen lastele selgitanud, mis juhtub nendega, kui stress peale tuleb ning “tardu-või-põgene” seisund neid vallutab.
Ma olin kurb, sest minu kaks teismelist tekitasid minus hommikust alates tunde, et me elame paralleelmaailmades, juba ammu.  
Mina räägin koristamisest, nemad ei saa aru.  Mina räägin omal initsiatiivil söögi valmistamisest, nemad ei kuule.  Mina teen hommikul alates kella 7.00st 4 tundi tööd, siis saan aru, et koolivaheaeg on liiga pikaks veninud, sõbrad on linnast ära ja neil on nii igav, et eluisu on otsas. Ma olen valmis tegema pausi ja jätkama oma tööga kasvõi hilisõhtul; öösel, kui soovite.
Ma pakun, et läheme muuseumisse, läheme avastama midagi uut ja põnevat. Ma võtan selleks aja. Nemad tulevad kaasa, aga suunurgad ulatuvad tänavakivideni.
Ärge arvake, et minu allaandmises, nutuhoos (ei mäleta midagi sellist juba aastaid) ja üüratuses kurbuses on süüdi minu lapsed. Ei, muidugi mitte.
Süüdi pole keegi, ka mina mitte.
See oli minu jaoks füüsiliselt põletav kogemus sellest, et vahel me ei ole iseenda jaoks piisavad. Vahel on tervendav keset tänavat nutta. 
Ja teate mida veel – ma helistasin oma emale. Ja nuuksusin, nagu pikki aastaid tagasi, kui süda murtud või unistused luhtundud, ja ütlesin, et ma ei oska olla piisavalt hea ja nutikas ema. Minu ema leidis lohutavaid sõnu mulle, aga lisaks haaras ohjad ning juhendas telefoni teel lapsi ning ma arvan, et see, mida ta rääkis, oli midagi mõjuvat, midagi, mida suudavad ainult vanaemad.
Läks aega, ma vajasin seda. Sest nutmine vabastas palju emotsioone, mis minusse kogunenud olid ilmselt juba pikemat aega.
Ja siis tahtis tütar mulle kinkida juuksuriaega (mis oli talle kingitud) ja poeg ütles, et see on ikka jube küll, kui keegi oma igavuse pärast mossitab ja teiste tuju rikub.
Natuke hiljem kuulsin dialoogi. H: “Kas vanaema riidles Sinuga?” H: “Oojaa. Sinuga?” H: “Mhmh. Eks tal oli õigus.”

Annika Räim Coach
Nii et lõpuks sai sellest ikkagi lugu ka minu emast. 
Ja sellest, et täiuslik-olemise-püüd on jube raske. Ja tegelikult pole seda ka vaja.