Kasvasin lapsena Mustamäel, meie 3-toalises korteris oli kirju seltskond ehk minu pere.
Isa juured hargnevad poolenisti Valgevene mägikülla, mille elanikud olid juudid ning kust on pärit minu isapoolne vanaisa, kelle nimeks olid Leonid, minu jaoks Lonja. Teine pool minu isast on Peterburi aristokraatide liinist. Sealt tuli minu isaema vanaema Zinaida Sergejevna (nii kutsus teda ka minu isa, tema poeg).
Huvitaval kombel ei olnud meie peres isa eal see, kelle temperament ja/või energiatase oleks andnud märku, et ta ei ole rahulik eestlane. Selleks säravaks täheks oli ikka ja alati minu ema, kes on mulk. Kusjuures kuulsin hiljuti arvamist, et mulgid polegi eestlased, no vähemalt tüüpilised mitte. Ja meie 3-toalises elas meiega ka minu vanaema Jenny. Just sellline uhke nimi oli sel palju kannatanud, sõja esimesel aastal mehe kaotanud ning 1 veel sündimata ja teise 3-aastase lapsega üksi jäänud, kolhoosi ajal oma majapidamist kohustuslikes ühistöödes mehe eest esindanud, pisikesel mulgil.
Niisiis, olen mina segu mulgist, venelasest, juudist ja kui Jenny juttu uskuda, siis midagi on tulnud ema isa poolt ka mustlaste liinist.
Kes ma siis olen. Ja kas ma pean seda defineerima ning sügavuti analüüsima. On hetki, mil mõtlen oma päritolule ja sellele, kas ja mida see minus mõjutanud on. Enamjaolt ma siiski leian, et mina olen unikaalne ning minu esinevanemate rahvuslik päritolu ei tee minust inimest, kelleks olen tänaseks kujunenud ja kelleks endiselt veel olen arenemas.
Mis aga meenub ja kuna meenub sageli, siis jagan naturaalselt:
* Oli nn vene aeg ja vene keelt rääkida, veel vähem venelane olla, ei olnud pop, leebelt öeldes. Põhikooli vene keele tundides hakkasin meelega rääkima ja kirjutama vene keelt valesti, sest ma ei tahtnud teistest erineda ja veel enam – kuulda kommentaare: “Sa oled ju venelane.”
* Kui ema ja isa lahutasid, oli 11. Mõned aastad hiljem soovisin väga, et mul oleks ema perekonnanimi “Soo”. Küllap oli selles suur osa ka teismelise hingevalust lagunenud pere ja meie juurest uude suhtesse liikunud ise pärast. Aga oli ka soov vabaneda sellest võõra kõlaga perekonnanimest. Isa ei andnud selleks mulle alaealisele luba. Ütles, et olen tema tütar ja võtan kunagi oma abikaasa nime. Nii saigi väga pikki aastaid hiljem Annika Merkin’ist Annika Räim.
* Isa viimased eluaastad möödusid karmi tervisemurega. Ma ei näinud isa tihti, aga ta helistas mulle mitu korda nädalas. Iga kõne algas küsimusega: “Tahad ma räägin sulle 1 uue anekdoodi?” Ja ta rääkis, sest tal oli alati midagi uut varuks. Isa huumor oli peen ja silmaring lai. Seda kirjutades tunnen, kuivõrd ma neid kõnesid ja anekdoote igatsen. Meeletult.
* Isal oli taasiseseisvunud Eesti Vabariigis raske. Tema keeleoskus ei olnud tema enda jaoks piisavalt hea ning tema teadmistele ja soovidele tööd ei olnud kerge leida ega hoida. Siin nägin seda, kuidas kogukond omasid hoiab. Isa seltskonnas oli mitmeid juudiperekondi, kelle seas nii arstid, ettevõtjad kui ka ajakirjanikud, kultuuritegelased. Nad toetasid ja aitasid alati. Ka isa viimane onkoloog oli tema hea sõber. Kuigi see ei ole tavapärane, oli ta isa matustel.
* Tagantjärele tean, et isa jagas oma sõpradele rõõmu selle üle, et ma nii hästi toime tulen. Et olen leidnud oma tee ja liigun unistuste suunal. Minule ta seda ei öelnud või ehk ei jõudnud öelda.
Kes ma siis olen? Segu oma vanemate kirjudest juurtest? 50% mulki väikese ja oletatava mustlase vürtsiga; lisaks 25% Peterburi venelast ja samavõrd Valgevene juuti?
Ja kas see on üldse tähtis. Või on tähtis see, mida ma selle infoga teen, kuidas oma lugu endaga kannan, kuidas oma vanemaid ja teisi armsaid inimesi väärtustan ja täna hoian.
Minevikust võtan kaasa õppetunni aegade kohta, mil oma isapoolset päritiolu varjasin, sest ma ei tahtnud erineda teistest ja aeg, olgem ausad, seda ka ei soosinud.
Mida täna soovitaksin kellelegi, kes samas olukorras? Ja kindlasti neid inimesi on rohkem ja kirjumalt, kui ajal, mil mina üles kasvasin.
Mitte keegi ei saa Sulle öelda, et Sa ei sobi. Et Sa oled halvas mõttes erinev ja see annab õiguse Sinu üle kohut mõista. Väärtusta oma olemust, oma juuri, oma kultuuri, oma eripärasid. Leia inimesed, kes Sind toetavad ja kellele Sa meeldid sellisena, nagu oled.
Selles loos ei ole detailsemalt juttu minu emast, sest ema – tänu jumalale! – on minuga. Ta on minu igapäevane mõttekaaslane ja üks parimatest sõpradest. Minu oma armsast mulgist juba järgmises loos, mis räägib ettevõtlikkusest ja julgusest, mis ei tunne vanuse- või muid -piiranguid.