Eile hommikul sain rõõmsa üllatuse osaliseks. Kaelakee, mida teadsin katki olevat ning mille just seepärast välja võtsin, et autorilt abi paluda, oli terve ehk täiesti ühes tükis. Vaatasin seda lähedalt, kaugelt, uurisin ühenduskohti, natuke sikutasin. Ikka terve. Rõõmsalt jagasin lastele uudist ning kiitsin abikaasat, keda arvasin selle üllatuse taga olevat. Lapsed noogutasid kaasa. Helistasin abikaasale, et teda tänada ja sain uue üllatuse osaliseks. Ta ei teadnud sellest mitte midagi – ei katki läinud ketist ega sellest, et see nüüd terve on. Ehmusin, sest teadmine, millal ja kus kett purunes, mul ometi oli. Samamoodi oli hetkereaalsus see, et kett oli taas ühes tükis. Jagasin ka seda ehmatust lastega. Ka nüüd noogutasid nad arusaajatena kaasa.
Möödus veerandtund ning minu 13-aastane tütar Heili tuli vaikselt mu juurde ja ütles: „Emme, mina parandasin selle keti ära. Ma ju teen ise ka ehteid ja see ei olnud üldse keeruline.“
Mulle oluline ja armas kaelakee, millel graveeritud tähendusrikkad sõnumid. Mulle meeldivad erilised ja isiklikud asjad, mida on ka see eritellimusel loodud kaelakee Pi-ret Jewelry‘lt. Minu rõõm sellest, kuidas Heili mind aitas, on selle kee erakordsust arvestades seda suurem.
Minu küsimusele, miks ta ei öelnud seda kohe, kuulsin midagi, mis inspireeris mind ka täna teiega seda lugu jagama: „Sa olid nii tänulik issile ja kiitsid teda, et ma sel hetkel ei tahtnud seda rõõmu ära võtta.“
Minu tütar õpetas mulle 3 asja:
- heategu algab märkamisest – sinu enda tähelepanelikkusest teiste inimeste vastu; sa ei pea ootama, et keegi kusagil karjub „appi!“, sa saad teha ise esimese sammu;
- heategu ei pea olema „vali“, see võib olla midagi, mida sa toimetad vaikselt ja märkamatult ilma suuri sõnu ja kõva häält tegemata;
- heateo eest ei ole oluline saada tasu ja tunnustust – jah, Heili siiski rääkis, et tema on minu imetabase ketiloo taga, kuid ta tegi seda alles siis, kui oli lasknud minu rõõmul issi salajase toimetamise üle suureks paisuda.
Kui Sul veel ei ole kõik kingitused ostetud või kõik heateod tehtud sel aastal, siis võta hetk ja mõtle, kas märkad kedagi või midagi, mis vajab tähelepanu, abi, tuge, tunnustust.
Mõeldud-tehtud – tee see samm kohe! Vali näiteks SEB Heategevusfondi vanemliku hoolitsuseta laste jõulupuult soov täitmiseks. Või lepi oma lastega kokku, et lähete üksi elavale naabritädile või kaugele sugulasele kotitäie jõulusöögiga külla. Või vaata ringi, mis vabatahtlikku tööd saaksid teha juba täna või lubadusena uuel 2019. aastal (Vt nt https://vabatahtlikud.ee/)
Ning lõpetuseks, anna vabaks igasugune soov saada midagi vastu, olgu siis tänu, kiitust, esiletõstmist või kingitust. See ei ole oluline. Usu mind, see, kui Sa ise tead, et oled teinud head, on suurepärane tunne ning oma kogemusest ütlen – Sa tahad seda tunnet kogeda veel ja veel!
Head heategemist!
Annika